Intervjuud on läbi viidud jaanuaris 2013 e-maili teel.
Ketlin Priilinn:
1. Kuidas võiks aidata tänapäeva ekslevaid noori? Kes saaks seda teha?
Minu meelest võiks igal noorel olla vähemalt üks selline hea sõber, keda saaks usaldada ja kellele vajadusel alati oma muresid kurta oleks võimalik. Sellest on tohutult palju abi, kui saad kellegagi rääkida, isegi siis, kui see "keegi" mingilgi moel aidata ei oska. Vanasõnagi ju ütleb, et jagatud mure on pool muret. Samuti leian, et noorte probleeme käsitlevad raamatud on väga oluliseks teguriks, millest võiks abi ja lohutust leida. Minule meeldis teismeliseeas tohutult lugeda endavanustest noortest ja samastuda nendega ja probleemidega, millega nad raamatutes silmitsi pidid seisma. Lohutav on lugedes avastada, et teisedki võivad mõelda või tunda samamoodi, et sa ei ole mingi "friik", kellel ainukesena maailmas on sellised probleemid. 2. Milline on Teie hinnang kaasaja noortekirjandusele? Mis sealt puudub või mida on liiga palju? Kaasaegne noortekirjandus on väga mitmekesine ja mulle näib, et igale maitsele leidub midagi. Tänu noorteromaanivõistlustele kerkib ikka ja jälle esile uusi värskeid autoreid ja kajastatakse üha mitmekülgsemaid teemasid. Seega ei oska küll öelda, et midagi oleks otseselt vähe või palju. Ehk mõned aastad tagasi tundus, et teemad on valdavalt sünged ja negatiivsed, kuid tänaseks on tulnud juurde ka väga palju sootuks teist laadi teoseid. Võib-olla mainiks seda, et vanusele umbes 9-12 võiks valik olla laiem, hetkel on valdavalt kas päris lasteraamatud või siis juba noorteromaanid. 3. Kui oluliseks peate lugeja ja kirjaniku omavahelist suhtlust? Kuidas on teismelised lugejad reageerinud Teie raamatute n-ö valusatele teemadele? Kas tagasiside on olnud ootuspärane? Lugeja ja kirjaniku omavaheline suhtlus on kindlasti oluline. Minule autorina tähendab tagasiside tohutult palju, eriti kui mõni lugeja vahel kirja saadab või kohtumisel oma mõtteid julgeb väljendada. Mäletan, kuidas lugesin kord lastele oma uut raamatut "Evelini lood", mis räägib suurest perekonnast, ja pärast kohtumise lõppu tuli üks väike tüdruk mulle ütlema, et talle tuli kõik selles loos nii tuttav ette, kuna ka temal on palju õdesid-vendi. Vahel kirjutab mõni mulle lihtsalt selleks, et öelda, mida ta on lugenud ja kui väga see talle on meeldinud. Sellised asjad annavadki autorile minu meelest enim motivatsiooni üha edasi kirjutada - kui näed, et inimestele läheb su looming korda, et nad leiavad sellest midagi enda jaoks. Ka kriitika on olulisel kohal, kuna viitab sellele, mis võiks vajada parandamist. Reageeritud on nii ja naa, eks inimesed ja nende maitsed olegi erinevad. Kunagi ei saa kõigile meeldida, ja seda ei tohikski ükski autor endale eesmärgiks seada. Tuleb olla aus ja kirjutada sellest, mis endale kõige õigem ja olulisem tundub. 4. Millised on lihtsad asjad, mille üle rõõmu tunnete? Mul on 10-kuune tütar ning iga päev tunnen ma rõõmu temaga tegelemisest ja kui ma näen, mismoodi abitust beebist sirgub asjalik ja iseteadev väike inimene. Väga olulisel kohal minu elus on ka head raamatud ja hea muusika - ilma nendeta ja ilma kirjutamiseta ei oskaks ma ennast ettegi kujutada! |
Diana Leesalu:
1. Kuidas võiks aidata tänapäeva ekslevaid noori? Kes saaks seda teha?
See on üks äärmiselt keeruline küsimus. Ühest küljest peab mõtlema, kas on üldse tarvis mingil põhjusel noori inimesi aidata. Võib-olla ongi õigem, kui kõik ikka saavad ise oma põlved katki kukkuda ning selle läbi järeldusi teha ja õppida. Ma muidugi ei pea siin silmas mingeid fataalseid kogemuste hankimise viise, vaid lihtsalt elutõdesid, mida muud moodi kui ise tegutsedes ja eksides ei saagi. Aga see ei tähenda, et lapsevanemad või õpetajad või miks ka mitte sõbrad peaksid lihtsalt kõrvaltvaatajateks jääma, kui keegi tõesti hädas on. Siis tuleb käituda vastavalt olukorrale. Mõnikord on küll selline mulje, et suurem osa jamadest tekivad lihtsalt sellepärast, et inimesed ei räägi omavahel. Vanemad ei räägi lastega, lapsed ei usalda õpetajaid. Kui inimene on juba lapsest peale harjunud elama turvalises keskkonnas ja usaldama oma lähedasi, ei kasva probleemid nii lihtsalt üle pea. 2. Milline on Teie hinnang kaasaja noortekirjandusele? Mis sealt puudub või mida on liiga palju? Kui mina oma noorsooromaanid kirjutasin, siis ei olnud Eestis noortele kirjutavaid autoreid veel eriti palju ja oli lihtsam mingit ülevaadet omada. Nüüd on neid märgatavalt rohkem ja tuleb tunnistada, et ega ma enam kõigega väga põhjalikult kursis polegi. See on muidugi selgelt näha, et praegu kirjutavad Eestis noortele eelkõige nende endi eakaaslased. See on päris põnev nähtus minu meelest. Isegi juhul, kui kirjanduslikus mõttes ei olegi need raamatud väga kõrgel tasemel, on lood seevastu tihtilugu usutavamad ja autentsemad. Maailmakirjanduses on loomulikult esirinnas kõikvõimalikud fantaasialood. Täitsa suure põnevusega ootan, millal mõni meie autor midagi sellist kirjutaks. See on päris raske ülesanne. 3. Lavastaja ja dramaturgina tegutsedes olete samuti käsitlenud noorte elu, nende probleeme. Kuidas teismeline publik on reageerinud? Kas tagasiside on olnud ootuspärane? Jah, praegu tundub küll, et meie lavastused Linnateatris on täitsa hästi vastu võetud. Kuigi tuleb natuke tunnistada ka tõsiasja, et ega noor inimene enam nii lihtsalt teed teatrisse ei leia. Pole eriti harv juhus, kui noortele mõeldud tükki vaatavad teatris hoopis nende vanemad. Kui õpetajad või lapsevanemad suudaksid noored endaga koos teatrisse meelitada ja meie annaksime endist parima, et neil seal ka midagi huvitavat vaadata oleks, siis annaks äkki asja parandada. Kirjandus ja teater võiksid vähemalt ideaalis olla küll sellised abivahendid, mis hoiaksid noore inimese mõtted erksad ja suurendaksid empaatiavõimet. See viimane ehk ongi üks põhilisematest täiväärtuslikuks inimeseks olemise indikaatoritest. 4. Millised on lihtsad asjad, mille üle rõõmu tunnete? Kõikvõimalikud vabad hetked koos sõpradega on alati kõige meeldivam osa päevadest. Hea muusika või film või raamat või teatrietendus teeb ka tuju heaks. Kuigi, kui aus olla, siis viimasel ajal olen kuidagi nii töö sisse ära uppunud, et ise ka juba imestasin, kui lihtsalt võib ära kaduda võime märgata neid lihtsaid ja ilusaid asju enda ümber ning nendest rõõmu tunda. See on tegelikult päris ohtlik. Kui nii juhtub, tuleb leida veidi aega lihtsalt logelemiseks, mitte midagi tegemiseks. See on oluline. |